Ohtlikud kaubad
Logistikapraktikas on kaupade jaotus liikide kaupa. Kõige üldisemaks klassifikatsiooniks võib nimetada jaotamist üld-, ülegabariidi-, termilisteks ja ohtlikeks veosteks. See artikkel käsitleb viimast lastiliiki – ohtlikke kaupu.
Mis on ohtlik veos?
Ohtlik veos on veos, mis on potentsiaalselt ohtlik keskkonnale ja selle läheduses viibivatele inimestele. Ajaloost on teada juhtumeid, kui valesti transporditud „ohtlik aine“ muutis sõiduki või transpordiüksuse (konteineri) kasutuskõlbmatuks, kahjustades sellega keskkonda.
Selline veos nõuab veo korraldamisel ja läbiviimisel ranget standardite järgimist. Vastasel juhul suureneb oht, et veos muutub kasutuskõlbmatuks ning põhjustab korvamatut kahju keskkonnale ja selle transporti teenindavatele inimestele.
Praeguseks on spetsialistid koostanud kõigi ohtlike kaupade nimekirja, mis sisaldab üle 3000 kauba.
Ohuastme järgi klassifitseerimise mugavuse huvides jagatakse kaubad klassidesse.
1. klass – lõhkematerjalid.
Klass 2 – surugaasid.
Klass 3 – tuleohtlikud vedelikud.
Klass 4 – tuleohtlikud ained ja materjalid.
5. klass – oksüdeerivad ained.
6. klass – mürgised ja nakkusohtlikud ained.
Klass 7 – radioaktiivsed ained.
Klass 8 – söövitavad ja söövitavad ained.
Klass 9 – madalama ohtlikkuse astmega ained, mida ei ole eelmistesse rühmadesse liigitatud.
Lisaks klassi kuulumisele tähistatakse ohtlikku lasti unikaalse neljakohalise koodiga (ÜRO kood – UN), millel võib olla ka alaklass.
Näiteks monometüülaniliin: klass 6, alamklass 6.1, ÜRO kood 2294
Teine näide on elavhõbe, klass 8, ÜRO kood 2809.
Sellise kaubaga töötamise logistikaahela kõik etapid, alustades arvutusnõudest, nõuavad ohuklassi ja ÜRO koodi kohustuslikku olemasolu taotluse kirjelduses.
Kõige raskemini transporditavad
kaubad Kaubaveo praktikast lähtuvalt on 1. (lõhkeained) ja 7. klassi (radioaktiivsed ained) kaubad ühed probleemsemad.
Saatedokument
See hõlmab ohtlike kaupade deklaratsiooni (Ohtlike kaupade deklaratsioon või lühidalt DGD). See dokument sisaldab lasti kirjeldust, selle füüsikalisi omadusi, ohuklassi, ÜRO koodi ja muud teavet. Meretranspordis tehakse DGD-d arvestades esmane kaubaveo kooskõlastus.
Lisaks on saatelehtedel ka märge, et veos on ohtlik.
Kes veab ohtlikke kaupu?
Ohtlikke veoseid veab vedajafirma, kellel on vastav luba sellise kaubaga töötamiseks. Maanteetranspordi puhul peab loa hankima ettevõte ja juht, kes veost vedama hakkab.
Lisaks tuleb juhile anda dokumentatsioon, mis kästakse hädaolukordades tegutseda.
Muude transpordiliikide puhul tuleb luba hankida vastavalt vedajalt.
Ohtlike kaupade veo eripärad
. Ohtlike kaupade veo spetsiifika taandub vajadusele leppida sellise veo võimalikkus kokku kõigi vedajate ja taristu omanikega, kus lasti ümber laaditakse.
Samas on sageli võimalikud sellised olukorrad, kus vedajal on võimalik lasti vedamiseks vastu võtta ning konsolideerimislaol puudub luba ohtlike kaupade ladustamiseks. Sama võib kehtida ka meretranspordi puhul (vedaja võtab veose vedamiseks, kuid transiitsadam ei saa seda vastu võtta).
Lennutranspordi ajal ei pruugita lasti vastu võtta lennuki pardaseadmete tõttu.
Töö ohtlike veostega
Eeltoodust lähtuvalt tuleks ohtliku kaubaga tööd alustada teatud ajutise reserviga. Palju rohkem kui tavaliste segaveoste veoks. See aeg kulub kõigi (!) transpordiahelas osalejatega kooskõlastamiseks.
Ketiosalised tähendavad iga vedajat, ümberlaadimiskohta (lennujaam, meresadam või raudteejaam).
Oma praktikas püüan õppida võimalikult palju teavet, nii et ma ei kõhkle vedaja esindajalt palju küsimusi esitamast.
Loomulikult tuleks selline transport usaldada sertifitseeritud spetsialistidele. See tagab piisava töö ja väldib seadusandlikke piinlikke probleeme. Lisaks rahvusvahelistele standarditele on olemas piirkondlik õiguslik raamistik, mis peaks olema kohalikele spetsialistidele teada.